Maal Kuijõel ühe põllu peal binokliga vaadates avastasin, et tagumises nurgas tundub mets suht hõre nagu seal metsa taga oleks mingi lagendik. Otsustasin minna järele vaatama.
Kõigepealt tuli üle saada väiksest magistralist, õnneks olid paar puud kukkunud üle oja, nii et sain üle ronida. Sealt vaadates tundus mets suht tihe ja paks ja veits kõhe tunne tekkis mõeldes, et ma olen seal täiesti üksi. Otsustasin siiski edasi minna, sest puude tagant paistis rohkem valgust.Natukene edasi kõndides muutus juba suht vesiseks, aga õnneks olid mul kummikud jalas. Lõpuks jõudsingi rabasse välja (Läänemaa Suursoo servale).
Hästi mõnus ja vaikne oli seal, nagu oleks jõudnud kuskile maailma äärele. Huvitav oli jälgida sealset taimestikku ja värvilisi samblaid.
Eriti kaua ma seal ei olnud, sest ilm hakkas ka vaikselt halvenema. Tagasi pöördudes tuli korraks kerge paanika, et kas ma ikka tagasitee leian, aga rahustasin ennast, et tegu on siiski tuttava kandiga ja põllud on igalpool metsade ääres, et kuskile ikka välja jõuab, kui rabast eemale kõndida. Üritasin minna tuldud teed tagasi ja jõudsin peaaegu samasse kohta välja, kust alustasin. Metsast leidsin veel karu väljaheited, kus olid pohlad sees. Ma pole 100% kindel, et need karu omad olid, aga ma ei usu, et keegi teine loomadest sööks pohli ja teeks nii suuri junne. :DKodupoole kõndides jäin keset põldu vihma kätte, aga see oli isegi mõnus. Selline vaba tunne. Päike paistis vahepeal natukene pilve tagant samal ajal välja. :)
